Ikla piiripunkti lähistelt Jaagupi-Urissaare maanteele
Esimene päev
Esimene päev
Ikla piiripunkti lähistelt Jaagupi-Urissaare maanteele
Mind meelitas kõndima pimedus. See, et ma ei näinud. Mind meelitas kõndima infoküllus ja see, et see info ei põhinenud millelgi, mida ma isiklikult teadsin. Ma soovisin teada saada, mis asub punase joone all. Milline on paik, mis on meie teadvusse jõudnud tänu oma hävimisohule? Milline on Rail Balticu rada? Milline oleksin mina seal? Sest inimene ei ole ju miski iseeneses, vaid koosneb kõigest sellest, mis teda ümbritseb.




LOADING

Me filmisime üles kogu Rail Balticu trassi
Aasta oli 2020. Vaidlused Rail Balticu üle jagasid Eesti kaheks.
Ühel pool olid inimesed, kes ütlesid, et nad tahavad sõita rongiga Berliini või Riiga. Nad ütlesid, et rong on loodussõbralikum kui maantee ning et Eesti vajab seda raudteed.
Teisel pool olid inimesed, kes ütlesid, et raudtee hävitab loodust, et insenerid ei ole mõelnud muule, kui sellele, kuidas tõmmata rööbaste jaoks võimalikult sirge joon. Isegi kui see läheb läbi ürgsete soode, lindude ja loomade elupaikade ja koduõuede.
Samal ajal käisid juba tööd raudtee ehitamiseks. Metsades mürisesid pinnasepuurid ja saed. Tallinna lähedal ehitati raudtee jaoks uut liiklussõlme.
Sellisel pingelisel ajal kõndis Levila Rail Balticu võimalik trassi jalgsi läbi ning tegi otseülekande loodusest, koduõuedelt ja tööpostidelt.
Meie rännak kestis 12 päeva.