Ikla piiripunkti lähistelt Jaagupi-Urissaare maanteele

Esimene päev

Esimene päev

Ikla piiripunkti lähistelt Jaagupi-Urissaare maanteele

Mind meelitas kõndima pimedus. See, et ma ei näinud. Mind meelitas kõndima infoküllus ja see, et see info ei põhinenud millelgi, mida ma isiklikult teadsin. Ma soovisin teada saada, mis asub punase joone all. Milline on paik, mis on meie teadvusse jõudnud tänu oma hävimisohule? Milline on Rail Balticu rada? Milline oleksin mina seal? Sest inimene ei ole ju miski iseeneses, vaid koosneb kõigest sellest, mis teda ümbritseb.

Hüpe üle Läti-Eesti piiri

Hüpe üle Läti-Eesti piiri. Tere! Selle postitusega algab rännak mööda Rail Balticu trassijoont Eestis. Seekord on ees virtuaalne kaart, mida elavdavad blogipostitused. Videotes on 2020. aasta sügis, kuid blogipostitused on kirjutatud vahemikus 2022–2024. Kaart, mis vastab videomaterjali asukohale, uueneb Google Mapsi rakenduses pidevalt ning seega on kaardil kohati kasutuses juba 2024. aasta kaardiandmed. Nii võib juhtuda, et videomaterjalis viibime mõnikord metsas, kuid Google Mapsi aerofotol on samas asukohas praegu hoopis raiesmik, viadukt või ökodukt.

Läti piiri ääres on mind on teele saatmas Rando, tänu kellele sai minu teekonda 2020. aastal jälgida 12-päevases otseülekandes, ning Marianne ja Lauri, kes tegid rännakust 2023. aasta kevadel esilinastunud filmi “Trail Baltic. Väljasõit rohelisse”.

Puud või juuksed

Kui hommikupoolikul oli kõik veel öisest vihmast üsna märg, siis nüüdseks on tuul juba mõnda aega nii tugevalt puhunud, et terve mets näib olevat kuiv. Puid niimoodi alt üles vaadeldes tundub mulle, et olen justkui mõne suure olendi peanahal ja vaatan taevast läbi tema karvade. Kuna ma olen nii väike, siis mulle tunduvad need puudena, aga Tema jaoks on need äkki hoopis juuksed, mis liiguvad hiigelsuure nähtamatu fööni tuultes?

Aastal 2020 on Rail Baltic ehitatud kiletükkidest

Mööda trassijoont liikudes jäävad silma valge- ja punasekirjud lindid, mis saadavad mu rännakut kogu teekonna ulatuses. Kunagi aastale 2020 tagasi vaadates võib ehk öelda, et tol ajal oli "trass" ehitatud üksikutest kiletükkidest. Neist lindikestest saavad minu teekonnal omamoodi sõbrad, kes ikka vahel välja ilmuvad ja lehvitades tervitavad, justkui öeldes, et "oled õigel teel" või et "tule siia!". Või siis võtavad nad mind värisedes vastu endale hoopis võõras keskkonnas, mis rõkkab tehnitsistlikule kilele vastandlikust ennenägematust elurikkusest ja selle võimalustest.

Kraaviveejooja

Otseülekandeks vajaminev tehnika teeb seljakoti üsna raskeks, seepärast olin õnnelik, kui avastasin, et ma ei pea hakkama joogivett kaasas tassima. Nimelt: on olemas spetsiaalse filtriga pudel, mis ei kaalu suurt midagi ja mis võimaldab vett juua igast kraavist (ja ehk isegi poriloigust?). Järsku tunnen, et see on justkui minu supervõime: saada juua ükskõik, millist vett. Olen nagu muinasjutus. Ehk seetõttu, et ähmaselt meenub jutt, kus peategelasel oli peeker, kust sai lõputult juua?

koll.PNG

Looja manamine

Üksi metsas liikudes ning endale kaaslasi soovides näen ikka ja jälle erinevaid olendeid meenutavaid vorme. Võib-olla toimibki reaalsus selliselt, et näen seda, mida soovin näha? Et kui soovin olla mitmekesi, siis näengi endale kaaslased metsa … nagu see sarviline must suur rohutirtsu meenutav tüüp. Olen looja.

Hea karukoobas

Teadjad räägivad, et karu ei ehita ise koobast, vaid otsib endale sobiva koha, millest siis saab tema koobas. Siin näeme ühte, minu (vägagi võhikliku?) hinnangu järgi head koopa varianti.

vaatamisväärsus.PNG

Vaatamisväärsus (olen mina)

Nii nagu linnapildis, nii satuvad ka metsas liikudes aeg-ajalt ette erilisemad "ehitised". Siin saame näiteks näha Eesti metsa miniversiooni Eiffeli tornist. Nagu turistile kohane, teen mobiiliga omajagu pilte, et saada erilisest sündmusest ja kogemusest midagi, millesse klammerduda, midagi, mis on nüüd natukene osa minu identiteedist.

Kui jagan millestki erilisest tehtud pilti edasi … kas olen ka mina nüüd natukene rohkem tähelepanuväärne ja eriline?

Kiri ökoduktist

Vahel jõuavad minuni sõnumid ja info nendelt, kes liiguvad minu kulgemisega kaasa mööda videosilda. Näiteks kirjutab Priit Humal: "Tere, Hanna, olen sinuga kaasas! Väga ilus on sul seal. Sinna, kus sa praegu viibid, peaks tulema ökudukt, 12 meetrit tänasest maapinnast kõrgemal. Palju jõudu!"

Nagu eelnevalt mainitud, siis on aastal 2024 kaardi ja video vahel juba omajagu erinevusi, enamjaolt seoses metsaraie või ehitöödega, aga selles konkreetses kohas veel ehitustööde jälgi näha ei ole.

Kolmas hirv, hirm

Praeguse seisuga on hirvede nägemise sagedus ligikaudu 0,75 hirve tunnis. Peaaegu nelja tunni jooksul olen näinud juba kolmandat põgenevat hirvepoissi või -tüdrukut.

Enesekaotus

Hakkavad ilmnema esimesed vead, millest õppida. Liigselt tehnoloogia abile nõjatudes pole ma olnud kuigi tähelepanelik enda liikumise suhtes, mistõttu nüüd, kui tehnika tõrgub, pole mul enam aimugi, mis suunas edasi minna. Eksin ära üsna pikaks ajaks. Samas kui vaatame kaarti, siis võib näha, et enesekaotus ning püüd end uuesti üles leida võib olla kunstilise eneseväljenduse materjal ja käivitaja.

Peeter

"Nii mustade riietega ei tohi metsas käia!" kommenteerib mu riietust mees traktori pealt ja viitab oma eeskujulikule neoonkollasele T-särgile. See on Peeter, kes Rail Balticu kohta sõnab, et kuna rong tema enda hoovist läbi ei tule, siis teda ta ei sega ka. "Kui tee pealt rekasid ära saaks, oleks hea. Muis asjus on targemaid inimesi, kes teavad, kas tasub või ei tasu. Mina ei tea!"

Küsimuse peale, et mida Peeter metsas teeb, vastab ta, et harvendab metsa. Ta võtab madalamad puud ära, et suuremad saaksid paremini kasvada. "Porgandipeenart tuleb ka harvendada, iga perenaine ju teab seda!" Selline see elu on, viimasel ajal terve eesti rahvas vihkab harvesterimehi ... Sellised kampaaniad on lahti läinud!

tyhistatud trass.PNG

Tühistatud trassi algus

Trassikoridori asukoht oli justkui paigas, aga siis tegi eluratas Rail Baltic Estonia meeskonnale ootamatu pöörde, mis tõstis nad siin lõigul justkui algusesse tagasi.

Karukoopa juures tuleb mulle selle kohta sõnum: "Jõudsid kehtiva planeeringu lõppu. Siit edasi on Riigikohus trassi tühistanud ja loodetavasti leitakse vähem loodust kahjustav trass." See sõnum viitab Mati Kose eestvedamisel teoks saanud Riigikohtu otsusele, mille tulemusena peab Rail Balticu meeskond selle ala uuesti ette võtma. Etteruttavalt mainin, et homme, rännaku järgmisel päeval, kohtumegi Kristjan Kaunissaare ja Andres Lindemanniga, kes hellitavad lootust, et uue aasta (2021) alguseks on koridori asukoht taas teada.

Loomaviktoriin

Kutsun terava silma tuvastama loomakest, kes ilmub ja ronib puu otsa ning vaatab minu poole. Minu enda pakkumine on, et tegu on kärbiga. Kui uurin kärbi kohta, selgub, et ta sümboliseerib oskust keerulistes olukordades graatsiliselt navigeerida. Teda peetakse sageli ka transformatsiooni sümboliks.

Emaingel

Kui lähenen Priivitsa ojale, tuleb mulle sõnum: "Hei kullake, teibi saapapaelad ja puutüvedest katsu üle astuda." Minu suurim toetaja sel rännakul on mu ema, kes aeg-ajalt saadab hoolitsevaid sõnumeid.

Hoolitsemisega on aga selline lugu, et mõnikord võib see märkamatult üle minna muretsemiseks, millel on heast kavatsusest hoolimata hoopis olemist raskendav mõju. Jään mõtlema sellele, et kuidagi nii levinud on arusaam, et kui keegi "muretseb" meie pärast, siis on see justkui midagi positiivset ja toetavat, aga tegelikult ei ole see teene mitte kellelegi. Meenub ühelt inglise noormehelt kuuldud lause, mis on jäänud mind saatma alates sellest ajast, kui olin 19-aastane. "Worrying is a bit like a rocking chair. It gives you something to do, but doesn't take you anywhere." (Muretsemine on natuke nagu kiiktool. See annab võimaluse midagi teha, kuid ei vii kuhugi.)

Kartulimäe

Möödun millestki, mida võiks nimetada Kartulimäeks. Sellega seoses paar väheteatud fakti: kuskil 1500. aasta kandis, kui kartulid Euroopasse toodi, siis peeti neid afrodisiaakumiks. Ning: kartuli lõputult mitmekesiste kasutusvõimaluste hulka kuulub ka võimalus neist patareisid teha.

siuketyyp.PNG

Puumullaämblik

LOADING

IMG_8482-1351x1013.webp

Me filmisime üles kogu Rail Balticu trassi

Aasta oli 2020. Vaidlused Rail Balticu üle jagasid Eesti kaheks.

Ühel pool olid inimesed, kes ütlesid, et nad tahavad sõita rongiga Berliini või Riiga. Nad ütlesid, et rong on loodussõbralikum kui maantee ning et Eesti vajab seda raudteed.

Teisel pool olid inimesed, kes ütlesid, et raudtee hävitab loodust, et insenerid ei ole mõelnud muule, kui sellele, kuidas tõmmata rööbaste jaoks võimalikult sirge joon. Isegi kui see läheb läbi ürgsete soode, lindude ja loomade elupaikade ja koduõuede.

Samal ajal käisid juba tööd raudtee ehitamiseks. Metsades mürisesid pinnasepuurid ja saed. Tallinna lähedal ehitati raudtee jaoks uut liiklussõlme.

Sellisel pingelisel ajal kõndis Levila Rail Balticu võimalik trassi jalgsi läbi ning tegi otseülekande loodusest, koduõuedelt ja tööpostidelt.

Meie rännak kestis 12 päeva.